News – Viimased uudised
Blog categories
Blogiuudiste arhiiv
Random photos
5w3m3 charunija07 d033

Minust

m01

# Kevad 2006 – Max, Baca Berjozka & Almazka

Tere!

Olen Rita Teek. Sündisin ja kasvasin Tallinnas. Praegu elan Tartus koos perega, kus kasvab kaks tütart. Mul on kodus väike hobikennel, kus uhked ja majesteetlikud Borzoid nõtkelt tingi liiguvad (kui nad just parasjagu ei maga). Borzoid võtavad meie pere tegemistest osa ja on arvestatavad pereliikmed. Enamuse päevast veedavad noored Borzoid küll aias, kuid iga päev käivad hurdad ka toas tukkumas ning pere tegemisi vaatamas. Auväärsemas eas Borzoid magavad tavaliselt ka päeval toas, sest kui nö nooruse lollused on ära joostud, muutuvad Borzoid erakordselt mugavateks ning kui nad just ei jaluta ega söö, siis nad muidugi magavad – ja seda tundide kaupa. Meie juures kodus elab praegu seitse Borzoid (Annuschka, Charo, Mona, Siil, Lips, Fenija ja Izum). Kuidagi on niimoodi juhtunud, et vaatamata uute pereliikmete saabumisele või sõprade kurvale lahkumisele stabiliseerub meie koduste Borzoide arv viimasel ajal just seitsmele. Seda arvu ei tohi muuta (just suuremaks mitte). Kõik minu hurdad armastavad lapsi, oskavad ennast meeldivalt ülal pidada ja on toredad (reisi)kaaslased. Tegelen Borzoidega päris laiahaardeliselt: igapäevased toimingud, lisaks näitusereisid, maastikujooksu trennid ja võistlused, vahel harva ka pisipere kasvatamine. Kogu selle suure ettevõtmise juures on nii mees kui ka tütred jõudumööda abiks ning eks igaühel meist on omad väikesed kohustused, et kogu see majapidamine toimiks.

Minu esimene koer oli suur hõbepuudel Mauri, kelle sain 1982. aastal.

m02

Mauri oli minu kaaslaseks pea 14 aastat, ta “kasvatas üles” mitmed oma kutsikad, kes meile elama asusid. Ühtlasi oli Mauri mu kõrval, kui tema kutsikaid leinasin… Mauri oli “hea haridusega”  ja omas erinevates dressuurides diplomeid ning me osalesime ka agitgrupi töös ja esinemistes. Samuti hakkasin Mauri ja ta järeltulijatega   näitustel käima. Eestis osalesime pea kõikidel hooaja näitustel, lisaks sõitsime sageli Riiga. Suuremaks ettevõtmiseks pean Moskvas ja Leningradis näitustel osalemist.

m03

# Pongo & Mauri

Kui aga 1993. aastal suri Mauri poeg Pongo (Paris L’Amour), pidasime perega nõu tõugu vahetada. Kuna olin vahepeal Tartusse õppima asunud, käis mitme puudli karvahooldus üle jõu. Uus koer pidi olema eelkõige lihtne hooldada, terve ja meil oli veel pikk rida nõudeid, missugune ta olema pidi. Tundus, et sellist tõugu ei ole veel aretatud.

Pikaninalise Don Diego (Kenter Don Diego), meie pere esimese vene hurda, tõi minu vend 1993. aasta septembris.

m04

# Don Diego

Läksime näitusele koeri vaatama. Kuigi enda meelest teadsime kõikide tõugude kohta piisavalt palju, otsustasime siiski asja oma silmaga asja üle vaadata. Kõigepealt uurisime kutsikaid, seejärel suundusime näitusel osalevate koerte poole.

Korraga nägime septembripäikeses pikutavaid Borzoisid. Nad tundusid nii suured ja majesteetlikud ning hurdad ei kinkinud meile ainsatki pilku.

m05

Rääkisime kasvatajatega. Kõige suurem üllatus oli see, et pole need borzoilised nii õrnad ega haprad midagi, vaid viibivad hea meelega enamuse päevast õues ja ei vajagi magamiseks sametpatja. Läksime mõtlikult koju. Lõunalauas ütles aga minu vend ootamatult: “See vene hurda kutsikas seal  näitusel oli minu koer.” Kihutasime jällegi Piritale ja nüüd  tulime tagasi juba ühes vene hurdaga.

Vana Mauri võttis Diego enda hoole alla nagu kõik eelnevad kutsikad. Suurte sõnakuulmatute käppadega Don Diego jooksis esialgu Mauril kõhu alt läbi ja ta võis pea kõik oma hurdakutsika trikid Mauri peal läbi proovida. Aja möödudes kõndis Mauri Don Diego kõhu alt läbi. Diegost kasvas suur, väärikas ja eriti heasüdamlik Borzoi. Don Diegol sündis ka pesakond kutsikaid, kus emaks oli Saba õde, Kenter Revenna. Jätkates traditsiooni, läks üks punane isane hakkaja kutsikas, Andrew, Diego juurde elama.

m06

# Andrew

Nüüdsest jooksis mu vanematekodus aias kaks Borzoid. Kahjuks ei kasvanud Andrew’st näituse ega aretusborzoid. Kuid temal endal oli sellest kahtlemata ükskõik ning Andrew oli meie kaaslaseks tervelt 13 aastat. Andrew oli nii Agrossi sõber ja kaaslane, samuti hoidis Andrew silma peal ja pidas korda noorte pikaninaliste tuulepeade hulgas, kes aeg-ajalt pealinna külla sõidavad. Kui Diego õitsvas eas ja hea tervise juures oli, siis arvasin, et kõik isased Borzoid ongi sellised kui Diego ja tegelikult ei osanud Diegos midagi tõeliselt eripärast näha. Muidugi oli Diego äraütlemata kallis ja meil on Diegoga seljataga nii mitmeidki põnevaid ettevõtmisi. Diego käis vähe näitustel ja sedagi vaid Eestis. Ometi on Diegol paarilt näituselt hiilgavaid võitusid. Kuid nüüd, 15 aastat hiljem, otsin endale just sellist Borzoipoissi kui Diego ega leia kusagilt… Diego teatud omadused on saanud minu jaoks ühe korraliku isase Borzoi mõõdupuuks.

Vaid mõni kuu peale seda, kui Diego minu vanematekoju elama asus, tõin ka endale Tartusse vene hurda. Pea kolme aastane Fill otsis uut kodu ja mulle olid tänu Diegole borzoid väga-väga meeldima hakanud.

m07

# Fill

Nii alustasin oma Borzoide kasvatamist rendikoeraga. Fill (Sherwoodi Jaht Frensiswait) oli vapustav hurt, lühikese koosoldud aja jooksul tutvusin tema imelise borzoimaailmaga. Ta saatis mind kõikjal, kus vähegi võimalik, kodus magas aga oma tugitoolis lõputut hurdaund. Kui pidin kodunt paariks päevaks lahkuma, jäi Fill igatsusest haigeks ega tõusnud asemelt enne, kui tagasi tulin. Sellel ajal sõitsime mehega palju mööda Eestit ringi ja Fill oli meil kõikjal kaasas. Avastasin, et hurt ei viitsigi nii palju joosta ega pidevalt ringi sahmerdada nagu see on iseloomulik enamikele teistele tõugudele. Just linnalegend hurtade igapäevasest meeletust jooksuvajadusest oli mind esialgu pisut pelglikuks teinud. Avastasin, et hurt magab oma pehmel asemel päevade kaupa, aga kui jalutusrihm välja võtta, on ta otsekohe virge ja valmis tegutsema (iga ilmaga!) ning see sobis minu elustiiliga. Ma ei oleks iial osanud arvata, et jooksev Borzoi sedavõrd kaunis vaatepilt on. Et Borzoi saadab ja on su kõrval vaikselt, peaaegu märkamatult, ta ei nõua pidevalt ei haukumise ega  käpaga veheldes sinu tähelepanu. Samas on hurt väga iseseisv ja isemõtlev. Ta ei vaja edasielamiseks pidevalt peremehe näpunäiteid ja käskluseid. Ta lihtsalt on sinu jaoks kodus olemas. Alati valmis kaasa tulema, kui kutsud aga ei suru ennast ka peale kui üksi välja plaanid minna. Ning selle sametpadjaga on niisugune lugu, et suurel ilusal sametpadjal magav Borzoi on tegelikult väga uhke vaatepilt. Ühesõnaga olin ja olen siiamaani Borzoidest ja nende maailmast vaimustuses. 1994. aastal sündisid Fillil kutsikad. Siis tutvusin põhjalikult kutsikamajanduse rõõmude ja muredega. Filli kutsikast Kenter Rebeccast (Saba) pidi saama minu oma kenneli aluskoer. Nüüdsest peale olid meie kaaslasteks juba kaks Borzoid, kes saatsid meid mehega nädalavahetustel ja kellega toredatel jalutuskäikudel käisime. Fill ja Saba kokku olid nagu üks Borzoi, nad olid kõikjal koos ja “mõtlesid ühtemoodi”. Tallinnas ühines meiega ka Diego ning need kolm Borzoid olid sellel ajajärgul meie elu arvestatavaks osaks. Imepärasel Fillil oli aga minuga nii vähe aega antud koos elada…  ootamatult viis üks öö äsja 5 aastaseks saanud Filli endaga; samal päeval sündis minu esimene tütar Viivika… ja meie pere elus algas uus ajajärk, mille vaikseks tunnistajaks sai Saba.

m08

# Saba

Saba (Kenter Rebecca) oli kõige viisakam ja korralikum Borzoi, kes meil elanud on. Alates hetkest, mil Saba silmad meie elutoas avanesid, vaatas ta mulle otsa pilguga: “Olen Sinu Borzoi”.  Saba silmad nägid nii mitmeidki meie pere eluetappe ja tähtsaid sündmusi. Saba oli ilus klassikaline punane vene hurt, – tõeline Borzoi nii oma iseloomu kui ka välimuse poolest. Tema tähelepanu pälvisid vaid eriti head tuttavad. Saba käis kutsikast peale näitustel ja oli ka pisut dresseeritud. Põllul oli Saba nooruses usin jooksja ja tagaajaja. Pärast Filli lahkumist läks justnagu pool Sabast kaduma, ja seda tühimikku ei täitnud kogu Saba elu jooksul keegi… Kuigi iseenesest oli ju ka Saba pikki aastaid meie kaaslane kõikjal – väikese Viivika ja Saba võtsime endiselt kaasa kui vähegi võimalik. Ka sellel perioodil olime praktiliselt igal nädalavahetusel kusagil sõidus. Kennel Philadelphian Sabanna on tegelikult loodud Saba järglastele. Kuid kahjuks ei ole määratud kõikidel soovidel täituda – Sabal ei sündinud kunagi kutsikaid. Meil oli õnne Sabaga koos olla pea 12 aastat, viimastel eluaastatel oli Saba meie “Grand Old Lady”.

m09

1996. aastal andsime kodu varjupaigas elavale vene hurdale. Karlos oli väga eriline Borzoi, ta oskas hinnata meid ja meie kodu.

m10

# Karlos & Viivika

Kui jalutuskäikudel teised koerad ringi jooksid ja oma hurdaasju ajasid, siis Karlos pidas meid kogu aeg silmas ning ei läinud kuigi kaugele. Karlos oli ka meie sõprade ja tuttavate lemmik, sest ta ei olnud nii reserveeritud, kui teised hurdad. Samas pidas ta hoolikalt kodul silma peal ja oli võõraste suhtes eriti ettevaatlik ja äraostmatu. Karlos oli ka esimene “kodusem” Borzoi, kes muidugi käis meiega jalutuskäikudel ja ka metsa minnes võtsime Karlose kaasa, kuid nädalavahetustel jäi Karlos siiski rohkem koju, sest pikematel sõitudel muutus ta väga murelikuks. Nii oli siis Karlos rohkem ka minu mehe ema kaaslaseks, kui meie ära olime. Karlos elas meil seitse aastat, olles parematele jahimaadele lahkudes 12-aastane.

2000. aasta alguses tõime kauaoodatud vene hurda kutsika kennelist Exlibris Canes. Uhke nime ja sugupuuga hurta, kelle soontes voolas vaid puhas soome veri, kutsusime lihtsalt Kärbes ehk Käpu (Exlibris Canes Baca Berjozka).  Käpu ema Pallo tuli Eestisse elama alles 3-aastasena ja isa Japejukan Kulkuri oli üks Soome legendaarsetest edukatest näituseborzidest. Kärbes oli eriti perekeskne ja sõbralik borzoi, kes ka näitustel täitis talle pandud ootused.

m11

Kui Käpu oli aastane, sündis minu teine tütar Marleen. Käpu ei teinud uue pereliikme saabumisest üldse erilist numbrit, Sabale oli aga lapse sünd ja sellega kaasuvad elumuutused juba tuttavad. Borzoidele meeldis vankri kõrval magada ning kenad jalutuskäigud, kui beebiga väljas käiakse. Käpuga tõstis minus taas pead näitustel käimise haigus; nii sai käidud esimestel välis-näitusereisidel Euroopas, Soomes ja ka Venemaal. Käpu oli esimene emane Borzoi Eestis, kes sai intertshempioni tiitli.

m12

# Käpu oma  4. CACIBit võitmas (Vilnius, 2003)

Ja 2004. aasta suvel täitus minu aastatepikkune unistus: kennelis Philadelphian Sabanna sündisid  kauaoodatud A-Pesakonna kutsikad.

m13

# Philadelphian Sabanna A-Pesakond, 2004

Tubli ja uhke Käpu kasvatas oma esimest pesakonda suure hoole ja armastusega. Kutsikate isaks valisin Käpuga sama tüüpi ja sama verd suure ja kena Mellu (Russkyi Standart Atlet). Mellu soontes voolas lisaks kuulsale Soome verele isa poolt stiilsete Inglise Manitias kenneli võidukate borzoide verd. Paar nägi koos välja imekena ja ühtlane ning mis minu meelest on väga oluline – nad mõlemad olid lisaks suurepärasele välimusele ka väga hea iseloomuga.

m14

# Käpu & Mellu, 2004

Aeg on lennanud omasoodu ja praeguseks on ka Käpu üle vikerkaare silla suundunud… Käpu elas 11 aasta ja 10 kuu vanuseks. Käpu oli Borzoi, kellega õppisin uuesti näitustel käima, kõik minu mured ja ka rõõmud tegime koos läbi…

2003. aasta sügisel saabus meile esimene import Borzoi. Rajalinjan kennelist  Soomes on sirgunud põlvkondade kaupa tublisid borzoisid. Rajalinjan kenneli aretuses kasutati palju Ameerika verd borzoisid. Aastaid olin unistanud Valgest Borzoist! Lõpuks troonis meil kodus minu unistuste valge hurt – Max (Rajalinjan Borisowitch).

m15

# Max on Parim Isane ja võitis 2.CACIBi (Vilnius, 2005)

Maxi sugupuus oli kenake hulk ka meile võõrast Ameerika verd. Noore Maxi suureks armastuseks olid  ka maastikujooksud. Samuti proovis Max pisut agilityt ja õppis selgeks kõik elemendid. 2006. aastal plaanisin kennelis Philadelphian Sabanna B-pesakonda, kus oleks ühendatud Maxi vapper Ameerika ja Käpu klassikaline Soome veri. Ühtlasi oleks see olnud “Kolme B Pesakond”, kus mõlemad vanemad on ja kutsikad pidid olema B-nimedega. Kahjuks tabas aga meid taas ebaõnn ja nendel kutsikatel ei olnud määratud sündida. Kuna Baca Berjozka operatsiooni järgselt enam kutsikaid ei saanud, siis sündis kenneli  B-pesakond, kus Max oli küll isa, kuid kutsikate emaks sai Baca Berjozka ainus tütar – Almazka. Noorest vaprast Maxist sai aastate möödudes uhke veteran, kes aeg-ajalt näitustel osales ning oma rikkaliku valge karvaga tähelepanu köitis. Veel 11 aasta vanuses oli Max jalutama alati nõus rõõmuga minema. Kuid tasapisi rauges Maxi jõud… meil oli au olla Maxi pererahvaks üle 11 aasta – Max elas 11 aasta ja 7 kuu vanuseks. Max oli nendest Borzoidest, kes oma pika eluga sai osaks meie perekonnast – Max lihtsalt oli kogu aeg olemas.

Alates Maxi saabumisest oli meil peres lisaks kahele lapsele kolm “reisivat” Borzoid ja teinekord tuli langetada otsuseid, kes meiega nädalavahetustel kaasa tuleb, sest alati ei mahtunud kogu meie pere enam hästi autosse. Kojujääja sai aga paari päeva jooksul nautida ainsa koera staatust, kus kogu tähelepanu on vaid temal ja kõik kõrvataguse sügamised ja paid tulevad vaid talle. Kuigi jah, siiski eelistati meiega kaasa tulla, ükskõik kui kitsastes tingimustes see sõit ka toimus.

2004. aastal sündinud A-pesakonnast jäi kennelisse pesakonna ainus emane kutsikas – Philadelphian Sabanna Almazka ehk lihtsalt Almazka. Almazka sündis A-pesakonnast kõige esimesena, tegelikult oli Almazka “esimene” Philadelphian Sabanna Borzoi, kes ilmavalgust nägi. Ja kuigi alguses pesakonda plaanides pidi kennelisse jääma kindlasti üks isane kutsikas, sai hetk peale sündi minu peopesal hoitud Almazka mulle sedavõrd südame-lähedaseks, et ei tulnud kõne allagi Almazka kodunt lahkumine. “Almazka” tähendab teemandit ja ma arvan et igas kennelis peaks oma teemant olema.  Almazka ema – Baca Berjozka nimest “Baca” oli mul õnn ise valida ja see tähendab “pärl”.

m16

# Almazka

Saatuse tahtel oli Almazka Baca Berjozka ainus emane järglane. Almazka oli Almazka. Ärahellitatud ja iseteadlik erakordselt feminiine kaunitar. Almazka oli minu vanema tütre Viivika lemmik, kaaslane ja toanaaber ;) Kuidagi juhtus niimoodi, et Almazka käis näitustel vähem kui teised kenneli Borzoid.

m17

# Almazka Trakai Erinäitusel 2005

Kuid Almazka oli kõige rohkem minuga kõikjal kaasas, ta oli nii imeline ja vahva kaasalane… kuni ootamatult üks külm veebruariõhtu Almazka endaga viis. Minu kõige sõnakuulelikum ja tasakaalukam Borzoi jooksis jalutuskäigu ajal lihtsalt ära… ja kui ta tagasi pöördus, jäi õnnetul kombel auto alla. Äkki ja kohutavalt jõudis minuni, et olen kaotanud oma silmatera ja päikesekiire…

Almazka on ka kenneli kauaplaanitud ja 2007. aastal sündinud Philadelphian Sabanna B-Pesakonna ema, paraku sündis pesakonnas vaid üks isane kutsikas – Bistri. Selge oli see, et Bistri läheb kodunt vaid kaasomandisse ja eriti valitud kätesse. Kasvatada üles ühe-kutsikaline pesakond on omaette kogemus ning ainus kutsikas sai juba niipea, kui jalad alla võttis kõikjal “suurte ja tähtsate” täiskasvanud Borzoidega koos olla. Loovutusikka jõudes leidis saatuse tahtel Bistri endale peremehe, kes juba aastaid oma Borzoist oli unistanud. Niisiis koliski Bistri uude kodusse ning hakkas suureks Borzoiks kasvamise kõrvalt usinasti näitustel käima ja maastikujooksu treeningutel osalema. Peremees võttis kõik Bistriga seonduva endale südameasjaks ning selleks, et kutsikal lõbusam kasvada, muretses elamisse ka teise Borzoi. Kahjuks olid saatusel taas kord omad plaanid: ühel juulikuu hommikul suri Bistri… Jällegi kerkis esile igivana küsimus: miks küll ometi? Ja me ei saagi seda teada… Kuigi me ju teame, et surm ei küsi vanusest. Aga me ikkagi ei oota ega ole selleks valmis…

A-pesakonna isased kutsikad Agross ja Ataman jäid aga kaasomandisse. A-pesakonna “poisid” paistavad silma mitmete heade omaduste poolest, kuid eraldi tooksin siiski välja nende äärmiselt sõbraliku ja rahuliku iseloomu. Kõik isased on väga ilusa välimikuga, suuremat kasvu kuid elegantsed ja rikkaliku karvkattega. Ainus emane, Almazka, oli sedavõrd feminiine, kuivõrd isased maskuliinsed ning seda tüüpi Borzoisid soovin ka edasi aretada. Agross ja Almazka olid väga sarnased ja nii oli mul olnud õnn A-pesakonnast endale “paar” saada – võimalust mööda osalesid Almazka ja Agross ikka näitustel paaride võistlusel. Agross oli näitustel väga edukas ning kuigi tema päriskodu oli minu ema juures, elas Krossu siiski märkimisväärselt tihti ja pikalt ka meie juures Tartus.

m18

# Agross 2007. aastal Soomes Karjaa CACIB näitusel Tõu Parim

2010. aasta detsembris sündisid kennelis Exlibris Canes kutsikad, kelle isaks oli Agross. Kutsikad kasvasid kenasti ja praeguseks on Krossu tütar Skarlet kenneli Exlibris Canes H-pesakonna ema. Oma laste üle saab Krossu küll vaid uhkust tunda.

Ataman oli aga oma ema moodi – nii palju Atamanis meenutas mulle Baca Berjozkat. Atamaniga koos elas ka noor graatsiline daam Gardeia Sloveeniast Wolkowo kennelist. Gardeial oli mitmeid uhkeid esivanemad Wolkowo kenneli enda aretusest, isa oli Gardeial Rothesby Sholwood kennelist Inglismaalt. Gardeia oli väga aktiivne ja ülisõbralik noor Borzoi, kelle kutsika-iga ja noorus ühes Atamaniga mängides ja joostes möödus. Koerte elu on nii ebaõiglaselt lühike – ka Ataman on meie hulgast nüüdseks lahkunud, tema kaheksandast sünnipäevast jäi puudu vaid paar kuud. Südamevaluga otsis Atamani perenaine Jelena endale uut valgega borzoipoissi ja justnagu saatuse tahtel ootas D-pesakonnast oma kodu viimane isane kutsikas, Danko. Plaanisime Gardeiale ja Dankole kutsikaid, kuid ka sellel plaanil ei olnud antud täide minna… Ataman, Gardeia, Danko ja Esenija on kaasomandis ja elavad/elasid koos oma perenaise Jelena Knjazevaga Tallinnas.

A-pesakonna “kutsikad” on lisaks näitustele erilised maastikujooksu-huvilised: nii Almazka kui ka Ataman  said jooksutulemuste alusel näitustel tööklassis osaleda. A-pesakonnast  kuuest “kutsikast” neli on tänase seisuga rohkem kui ühe riigi tšempionid ning nendel on käsil ka CACIB-ite kogumine intertšempioni tiitli saamiseks. Agrossist sai meil INT CH – esimene “Philadelphian Sabanna” nimega  INT CH. Viies “kutsikas” – Azov, tegi Eestis ja lähiriikides kenaksese karjääri juunior-klassis ning Inglismaale uude koju minnes oli Azov Eesti Juuniortšempion ja Balti JuuniorVõitja 2005. Azov läks oma uude koju Inglismaale alles 15-kuu vanuses, kuna sellel ajal oli vajalik Inglismaale sisenemiseks marutaudi veretesti järgselt karantiin 6 kuud. Azovi meil elades oli mul kodus esmakordselt 5 Borzoid ja selline hulk tundus tiba hirmutav. Azovi ärasõidu järgselt aga oli kõik nii tühi ja kurb. Ainus lohutus oli see, et Azov leidis endale hea kodu ja toredad sõbrad. Praeguseks on Azovil Inglismaal paar põlvkonda järglaseid, eriti uhke olen selle üle, et Azovi  “kutsikad” on ka Cruftsis häid kohtasid saavutanud. Samuti on hea kuulda, et Azovit ja tema järglaseid hinnatakse kõrgelt nende hea iseloomu poolest.

m19 m20

# Azov fotosessioonil

A-pesast Agat Karol läks elama Riia lähistele, kus esialgu otsiti vaid toredat Borzoi- sõpra. Kuid tänaseks on Agat Karol mitme riigi tshempion ja 2008 ning 2009 aasta Läti näituseborzoi Top-1.

m21

# Agat Karol

2006. aasta sügisel tuli meile uus pereliige, sedakorda täiskasvanud Borzoidaam Soomest. Annuschka – Rajalinjan Djewuschka – on kasvanud samas kennelis kus Max. Annuschka vanaisa on üks minu lemmikutest isastest Borzoidest – Phaedra Rafiki, kelle juures omal ajal kaks korda Baca Berjozkaga käisin, kuid minu suureks meelehärmiks ei sündinud nii huvitavast kombinatsioonist kutsikaid. Annuschka vanaema on Rajalinjan  Kargasa, kes oli kasvataja Minna Saarineni jaoks väga tähtis Borzoi, kuid kahjuks tuli kasvatajal raskeid otsuseid oma armastatud Borzoide tuleviku suhtes vastu võtta.  Saatuse tahtel ja perenaise soovi kohaselt  tuligi Annuschka meile, õppis selgeks eesti keele ja uue kodu kultuuri ning kombed. Seetõttu on Annuschka meie jaoks väga eriline kaaslane. Väliselt külm ja ükskõikne nagu Borzoile omane, samas aeg-ajalt heatujuliselt naeratav ja hellust otsiv. Näitustel on Annuschkal väga hästi läinud ja lühikese ajaga sai temast mitme riigi ja ka INT CH.

m22

# Annuschka oli Euroopa Võitja 2007 näitusel Zagrebis 87-st Borzoist reserve European Winner 2007

Annuschka on minu noorema tütre Marleeni kõige suurem lemmik. Aga Annuschkale kutsikaid plaanides sain taas kord tunda seda, et kõik unistused ei saa teoks ning elul oli Annuschka järglastega seotud erinevate  plaanide takistamiseks uskumatuid üllatusi varuks. Niimoodi ei saanudki ma Annuschkale järglaseid ja minu unistus lisada kenneli aretusse ka teine liin purunes. Aga Annuschka on nüüdseks 12 aasta ja 2 kuu vanune ning käib päris hea meelega jalutuskäikudel. Sellises vanuses Borzoid on osad minu elust, nad on pikalt mu kõrval olnud ja mitmeid minu eluetappe koos minuga läbinud.

m23

# Minu Borzoid: Käpu, Annuschka, Almazka ja Max (2006)

2008. aastal planeerisin Almazkale uue pesakonna, see oli Philadelphian Sabanna C-Pesakond. Kutsikate isaks sai valitud Rootsis elav, kuid Inglismaal sündinud noor uhke Borzoi – Donskoi Dimitrii. Almazkal ja Dimitriil oli mitmeid ühiseid vanemaid Inglismaa aretusest. Pika reisi tulemusena sündis Almazkal 9 tugevat kutsikat. Juba sündides tundsin ära kaks tüdrukut, kes meiega pidid jääma: Charownitza (Charo) ja Charunija (Duunja). Charownitza on elegantne ja uhke daam, meie suur lootus. Charunijas oli aga sedavõrd palju energiat ja sädelust, esimesest hetkest peale sündi tundsin, et sellest imetillukesest borzoihakatisest saab minu särav kaaslane paljudeks aastateks. Charunija jaoks oli kõik alati huvitav, ta toimetas lõputult kogu aeg ning toppis oma pikka nina igale poole. Charunija rõõm oli nii suur ja kaugele näha ning Charunija kurvastus põhjatu sügav. Charunijal oli raske kogu temas pulbitsevat energiat vaos hoida, aeg-ajalt kippus seda ikka üle voolama ja siis armastas Charunija kuudi katusele “tantsima” minna. Samavõrd on tema õde Charownitza tasakaalukas ja uhke, Charownitza arvab, et kõik on just tema jaoks loodud ning ta ei pea ühegi millimeetri eest kunagi võitlema, sest see lihtsalt juba kuulubki talle. Charo on meie uhke, tähtis ja stiilne must Borzoi. Kuue aasta vanuses on Charo nii mõndagi saavutanud: Charo on meil Philadelphian Sabanna D-pesa ema ning viie riigi tšempion. Charo on kolme intertshempioni ema. Väikene aktiivne Duunja, kes vanasti kuudi katusel tantsida armastas, magas aga mõned aastad hiljem kõige parema meelega meie magamistoas oma käpajälgedega asemel või siis soojendas selga soojamüüri juures…. niimoodi muudab aeg Borzoisid. Duunja ise sai viie riigi ja INT CH-ks. C-pesakonna viiest poisist valisin Chelkashi näitustel Philadelphian Sabanna maskuliinset poolt esindama. See valik ei olnud lihtne, kuna pesakonnas on päris mitu uhket elegantset ja efektset isast. Saatuse teed on kummalised ning esialgu tundsin ühel hetkel, et viie kuu vanune Chelkash jääb igal juhul Eestisse ning veel paar hetke hiljem, et Chelkash võib meie juurest minna vaid kaasomandisse. Uhke ja võidukas, samas nii õrn ja sõbralik Chelkash jäi seltsiks oma õdedele meile elama. 17-kuu vanusena on Chelkashil juba mitmeid nimetamisväärseid saavutusi, mis võidetud tihedas konkurentsis ja milleni üksi Philadelphian Sabanna Borzoi varem jõudnud ei olnud: Chelkashil oli neljakordne Cruftsi kvalifikatsioon, ta oli Eesti, Soome ja Põhjamaade JuuniorVõitja 2009 ning Soome Võitja 2009. 11-kuu vanuses oli Chelkashil ühel näitusel koguni kaks korda au seista väljavalitute seas – Juuniorite BIS2 ja näituse BIS3 Väimela näituselt. Me oleme Chelkashi saavutuste üle uhked ja oskame suurepäraseid tulemusi hinnata, sest aastatepikkuse näituselkäimise tõttu teame, et need võidud ei olegi alati nii kerged tulema. Aga taas kord otsustas saatus omasoodu ning ühel pealtnäha tavalisel talvehommikul lahkus Chelkash traagilise õnnetuse järgselt meie hulgast… rasked on sellised kaotused, raske on edasi minna… sellist Borzoid kui Chelkash ei sünni enam iial. Ma ei tohi Chelkashi oma tulevastes Borzoides otsida. Chelkash oli liiga hea ja liiga ilus, et meiega jääda… aga elu läheb edasi…  C-pesakonnast läksid kaugemale elama Chudesnaja Iirimaale ja Chaika Leetu. 2012. aastal sündis Chaikal pesakond ning üks paljulubav poiss – Almaz- tuli Eestisse elama (Snezhnyi Almaz Ryto Tango).

Chelkashi lahkudes jäi alles vaid tühjus… Kuigi mul oli kodus päris mitu Borzoid, kes samuti segaduses olid ning minu tuge ootasid, tundsin et ei suuda ennast kokku võtta. Paar nädalat magasime kõik igal vabal hetkel ja mitte miski ei läinud mulle korda. See on nii ebaõiglane, kui elu peab jätma noor koer… Siis aga tuli tegutsema hakata. Ammuplaanitud reis Inglismaale tahtis organiseerimist ja kuigi oleksin tahtnud vaid omaette olla, tuli planeerida ja kalkuleerida ning erinevaid otsuseid vastu võtta. Kui kaua olin unistanud hetkest, mil mu oma Borzoi Cruftsi saab minna ja nüüd oli see võimalus nii lähedal. Chudesnaja esines Cruftsis edukalt, saades oma vanuseklassis (kuhu ta kuulus vaid nädala, enamus võistlejad olid vanemad) kolmanda koha ning kvalifitseerus 2011. aastaks Cruftsi. Siinkohal tänud kõikidele, kes meile pöialt hoidsid ja samuti õnnitluste eest!

m23a

# Photo by Svetlana Valujeva, Tessaga Cruftsil / me & Tessa at Crufts, 2010

Peale suurepärast näitust aga jõudis kätte lahkumise hetk… Chudesnaja sõitis edasi oma uude koju Iirimaale, tema asemel istus autos aga pika musta ninaga Borzoipoiss, kes asjade käigust midagi aru ei saanud ja seda valjuhäälselt ka kuulutas. Meiega sõitis Eestisse tagasi Rufus (Zafonic Frost’n Flame). Tundus et veel üks unistus on täitunud ja ma sain endale lõpuks ometi ehtsa Inglise verega punase Borzoipoisi, kuid läbielatud õnnetusest ja Chudesnajast lahkumine (juba teine lahkumine paari nädala jooksul, kuigi pisut rõõmsamal põhjusel) olid mind täiesti tuimaks teinud. Põrnitsesin oma väljavalitut ja ei osanud midagi tunda. Siis aga võtsin kutsika ühe peatuse ajal välja jalutama ning nähes, kuidas Rufus rõõmustas mind nähes, hakkas suur jää minu sees sulama.

Niimoodi saabus meile Rufus. Tuli Iirimaalt, kus muru oli juba roheline, külmale Põhjamaale, kus kõrgusid hanged ja külma oli enam kui kümme kraadi. Kuid me mõlemad vajasime eluga edasiminemiseks üksteist ja niimoodi oligi Rufus meie pesamuna. Rufus Rufusena, täpselt selline nagu ta on. Rufus pani mind jälle naerma ja ta lihtsalt vajas minu hoolt ja tähelepanu. Teised Borzoid võtsid Rufuse esimesel silmapilgul omaks – neile ei tulnud pähegi lõputult optimistlikule Rufusele midagi pahasti öelda.

m24

# Rufus, 2011

Paraku ei kasvanud Rufusest näituse- ega aretusborzoid… Ka see tõde oli valus teada saada, aga oma pere liige on oma pre liige ning selle pärast ei pidanud Rufus endale uut kodu otsima hakkama. Rufusega tegeles minu noorem tütar Marleen, kes temaga sageli jalutas, sõprade poole kaasa võttis ning juuniorhändleri võistlustel osales. Samuti oli Rufus sageli maastikujooksudel testkoer – jooksis enne võistluseid ülespandud raja esimesena läbi ja see tuli Rufusel väga hästi välja. Rufus oli Marleeni esimene koer. Rufus oli meie borzoidest kõige tegusam – alati nii näitustel kui maastikujooksudel kaasas ning Marleen võttis Rufusega ka igapäevaselt pikemaid jalutuskäikusid ette.

Me ei saa oma tundeid juhtida ja kunagi ei tea, mis edasi toimuma hakkab. 2010. aasta lõpus hakkas mulle silma huvitava verega punane isane kutsikas Tšehhimaal. Lugesin kokku oma kodused Borzoid ja üritasin unustada, mis nägin, kuid asjata… Täiesti sobilikult toimus veebruari alguses Brnos kahekordne CACIBi näitus, kuhu me juba varem kaalusime minekut ja nii saigi asi otsustatud. Sedakorda sõitis minu süles koju tagasi Bojar, punane tugev ja matakas Borzoipoiss. Taas kord algas uute lootuste ja ootuste aeg… kasvamise-aeg… Bojarist kasvas üks erakordselt suur ja erakordselt punast värvi borzoi, kellel on väga hea iseloom ning kes mitte kuidagi oma suuruse, värvi ja olemusega kahe silma vahele ei saa jääda.

… ning aasta peale Chelkashi õnnetust kordus ajalugu taas – veebruariõhtu viis endaga minu Almazka… seda ei suutnud ma kuidagi uskuda ega sellega leppida. Minu kallis Almazka, kellega plaanisin veel päris mitmeid aastaid koos veeta… ja ühel hetkel teda lihtsalt ei olnud… ma saan aru, et mulle jäid Almazkast kaks toredat tütart, aga nemad ei ole ju Almazka. Vaatasin kurvalt Almazka ema Baca Berjozka silmadesse, ainus meie Borzoidest, kelle silmad olid täpselt nagu Almazkal. Tasapisi aga rauges ka Käpu jõud ning pool aastat hiljem pidin laskma ka Käpul minna – tema 12-ndast sünnipäevast jäi puudu vaid paar kuud. 2011. aasta võttis minult kaks nii olulist Borzoid.

2012. aasta külmal veebruaripäeval sündis Charownitzal 11 kutsikat – ilmavalgust nägi Philadelphian Sabanna D-Pesakond. Kutsikate isaks sai seekord valitud Soome liinidest tugev ja kauni joonega Ladniy (Legendes’ Patrician I Baby I am Ladniy at Metelitsa), kes sündis küll kaugel Ameerikas, kuid elas Rootsis. Südantsoojendavalt tundsin kutsikates ära nende mitme põlvkonna esivanemate jooni. Liinijätkaja valik oli pesakonna seas päris raske, kuid lõpuks otsustasin Dara Demona (Mona) kasuks. Seekord oli meil niisugune kummaline lugu, et D-pesa “meie” emase nimi oli juba aastaid valmis, kuid see tuli õigele kutsikale anda. Seetõttu läks meil nimepanekuga eriti kaua aega, kuigi enamikul borzoihakatistel olid nimed üsna kohe paigas. Nüüd hiljem sain küll aru, et tegelikult olid kõikidel nimed peale Mona paigas, ainult ühte kena soobel emast kutsikat (see oligi Mona) ei suutnud alguses selle auväärse ja kauaootava nimega nimetada.11 kutsikaga oli meil kuude kaupa päris palju tegemist, aga rõõm kasvavatest borzoihakatistest tasub vaeva kuhjaga ära. Pesakonnast jäid koju Dara Demona (Mona) ja Dar Demon (Siil), kellest Siilul on eriti oluline osa – temaga hakkab tegelema Marleen. Neli kutsikat läks elama välismaale: Danijar Prantsusmaale, Dobromir Venemaale, Darena Soome ja üks lemmikutest – Danijara – Saksamaale. Danko ja Dolina läksid küll oma uude koju elama, kuid on kaasomandis- ka nendega on mul plaan rohkem näitustel käima hakata. Tänaseks on kõigist neljast saanud Eesti Juuniortsempionid ja Eesti tshempionid. Mona alustas oma karjääri juba kutsika vanuses, saavutades Balti Võitja näitusel kutsikate BIS-1 tulemuse, lisaks rahvusvahelistelt näitustelt  kutsikate BIS-2 ja BIS-3 kohad. Mona oli ka Soome Borzoiklubi Erinäitusel 5 kuu vanuses Parim Emane ja VSP kutsikas. Mona on Leedu ja EEsti Juuniorvõitja 2013. 2,5 aasta vanuses on Mona viie riigi tshempion (osad tiitlid kinnitamisel) ja kinnitamist ootab ka INT CH. Siilul on seevastu ette näidata kutsikate BIS-5 Valgevenest ja Helsinki Juuniorvõitja 2012 ning Läti ja Leedu Juuniorvõitja 2013 tiitlid. Siil on 2,5 aasta vanuses nelja riigi tshempion (osad tiitlid kinnitamisel). Ma olen Mona ja Siili üle väga uhke. Lisaks on nendel väga hea iseloom, mille tõttu saavad nad koos erinevat tõugu ja ka väiksemate koertega koos jooksmas ja mängimas käia ning ka meie reisid kulgevad ilma tõrgeteta. D Pesakonnast on sirgunud 3 Intertšempionit – Mona, Danko ja Siil. CH tiitlid on Monal, Siilil, Dankol, Dolinal, Drakonil, Dogadkal, Dobromiril ja Danijaral. Danjaral sündis Saksamaal ka pesakond kutsikaid – kennelis Avant-Garde Art, Siilil on kutsikad Riias Cars Ivans kennelis.

Rõõm ja mure käivad käsikäes. Kui rääkisin 2011. aasta kaotustest, siis 2012. aasta viis endaga veelgi rohkem mulle nii olulisi Borzoisid. Kõk lahkumised on alati ootamatud.Ühel päikesepaistelisel aprillihommikul ei ärganud enam Ataman, kes elas Jelenaga. See oli liiga vara, see ei pidanud ju veel juhtuma…  Juunis, 2,5 aastaselt tuli Rufusel plaaniliselt operatsioonile minna, kuid ootamatult tabas meid ränk kaotus – Rufus suri lõikuse ajal… Miks küll ometi, miks pidi elu jätma taas kord noor Borzoi, kellega nii palju plaane seotud ja kes meile nii oluline oli… Rufus oli meil kõikjal ja kuigi Rufus oli üks mitte-näitusel-käivatest-borzoidest, purunes tema lahkumisega nii palju… oli olemas ainult üks Rufus ja teist sellist Borzoid ei saa me iial. Kui tundus, et 2012. aasta on juba mitmeid sõpru endaga viinud, siis sügisel ootas meid veel üks katsumus – hüvasti tuli jätta ka uhke Krossuga. Ma ei suutnud üldse leppida Krossut tabanud raske haigusega ja üritasin anda endast kõik, aga saatuse vastu ikka ei saa. Pidin laskma Krossul minna, see oli minu kohus Krossu ees, meie suure sõpruse ees.  Aeg on viinud endaga kaasa palju kalleid pikki ninasid ning igavesti sulgenud usaldavaid armsaks saanud silmi.

2013. aasta alguses sõitis Leedust Eestisse üks pikaninaline kutsikas Almazik (Snezhnyi Almaz Ryto Tango). Almazik on Chaika kutsikas ja esialgu tegeles ta kasvamisega ning harjutas oma pererahvast Borzoitrikkidega. Almazik on saanud Eesti Juuniortshempioniks ja Eesti Tšempioniks.

2013. aasta möödus Mona ja Siiliga näituseid mööda käies ja valmis ka plaan Charunija mehele- panekuks. Samuti avanes võimalus plaanida pesakond punasele Bojarile – selle eest suur tänu Ella Kasmannile, kes lubas mul kutsikate emaks kasutada tema punast Selmat (Exlibris Canes Krasnaja Strela).

Philadelphian Sabanna E-pesakond sündis 18. veebruaril 2014: 3 poissi ja 4 tüdrukut. Kutsikad sündisid ja kasvasid Selma kodus, kennelis Exlibris Canes. Kolm kutsikat läksid elama välismaale: Emelijan Poola, Epifan Inglismaale ja Eruga Soome. Punased tüdrukud Esenija ja Efrosinija jäid kaasomandisse. Selle pesakonna kutsikad vajasid arenguks rohkem aega, nad kasvavad praegu suure hooga ja ma arvan, et üsna pea saab ka nende näitusetulemustest kuulda. Praeguseks on Emelijan PL CH, Esenijal Maastikujooksu Kvalifikatsioon ja Epifanil on sündinud Inglismaal pesakond kutsikaid.

Philadelphian Sabanna F-Pesakond: 2014. aastal sündis meil ka teine pesakond. Staraja Russa Feodorovna on üks minu lemmikborzoidest, kuid imekaunil ja näitustel väga võidukal Borzoidaamil on vaid üks pesakond, kus kaks isast kutsikat. Üks nendest poistest sai meie F-pesakonna isaks. Suur tänu Veerale, tänu kelle abile sai võimalikuks meie reis Venemaale Moskvasse Metelitsa Volshebnyi Vikingi juurde. And we did it! – Charunijal sündisid 24.mail 2014 kutsikad: 2 isast ja 3 emast väikest borzoihakatist. Viiekutsikalist pesakonda on nii hea kasvatada – aega, silmi ja käsi jätkub kõikide jaoks piisavalt. Kasvades rõõmustavad need kutsikad ka oma suurepärase välimuse ning nendel on ehtne borzoi iseloom. Liinijätkaja valik oli seekord eriti raske – kõik kolm tüdrukut on suurepäraste omadustega (aga on ju ka tegemist aretusega näituseborzoidele). Sellest pesakonnast jäid koju Fenija ja Lips. Filimon elab Rootsis ja Fedora koos Erugaga Soomes. Kaunile mustale Faranijale otsisin hoolikalt parimat peremeest. Kõige meelsamini oleksin jätnud Faranija Eestisse, kuid kahjuks ei leidnud Faranija endale siin peremeest… niimoodi sõitis Faranija 9 kuu vanuses Inglismaale, kus temaga olid suured plaanid – näitustel käia ja aretuses kasutada… aga paari nädala pärast kaotasime Faranija… Faranija oli liiga hea, et jääda… uues kodus sai Faranija vaid paar nädalat elada, seepärast jääb Faranija südames ikka minu Borzoiks… ja süütunne oma valikute suhtes jääb minu kanda.

… teised F-pesakonna kutsikad kasvasid suureks. Lips sarnaneb väga oma isaga ning tema parim tulemus on Juuniorite BIS-1 Hurtade Erinäituselt. Ümarast Fenijast sirgus kaunitar, kes muutus väga sarnaseks oma mammale, Charunijale. Nii iseloomu kui välimuse poolest. Nüüd siis jälgib terase pilguga Fenija igat minu sammu ning on alati väga aktiivselt valmis oma suurt sõprust üles näitama. Fenija sai 12 kuu vanuselt ESTW15 ja ESTJW15 tiitlid ning kuu hiljem LVJW15. Fenijal on näitustel hästi läinud. FINW15 näitusel sai Fenija Parim Emane – 3.koha ja ühtlasi FIN CAC-i.

2015. aasta talv ja kevad olid hirmsad. Aasta alguses lahkus meie Sloveenia tüdruk Gardeia. Gardeiat tuues oli meil temaga palju unistusi seotud, nüüd aga võitles Jelena üle aasta Gardeia pöördumatu haigusega. Jaanuari lõpus sai ümber Gardeia aeg… Maxil hakkasid tasapisi ealised tervisehädad tekkima, aga Max oli ka 11,5 aasta vanune juba… siiski oli väga raske leppida mõttega, et ühel päeval minu valget Maxi enam ei ole. Ja nagu ikka kuhjusid kõik sündmused kokku. Minul oli juba mõned aastad suur unistus sõita oma Borzoidega Cruftsi ja see unistus sai teoks… aga missuguse hinnaga. Veebruari teises pooles hakkas minu “südamekoer” Charunija lonkama, läksin mõne päeva pärast arstile ning sain teada kohutava diagnoosi – Charunijal oli vähk… teadsin, et meil ei ole enam kaua aega koos olla. Muidugi proovisin teha kõik ja käisime ka keemiaravis. Selliste kõikepurustavate teadmisega tuli ette valmistada Cruftsi sõitu, kus tegelikult ma ei teadnud, kas üldse ongi võimalik mõned päevad peale Charunija keemiaravi sõita… Charunija pidi igal juhul minuga kaasa tulema, et igat meile jäänud päeva veel kasutada. Ja kui lonkamine välja jätta siis tundis Charunija ennast hästi ning nautis seda reisi igal hetkel.

m25

# Meie Cruftsi reis, esimene peatus Inglismaal: Mona, Charunija, Faranija ja Bojar. Poolteist kuud hiljem on mul nendest alles vaid Mona… (2015, Foto Tiia Pihlik)

Niimoodi käis Charunija turistina Cruftsil. Kui palju koeri on turistina Cruftsil käinud? Charunija oli küll seal kirjas, kuid lonkamise tõttu ma teda ringi ei viinud. Charunija magas igal öösel minu ja Marleeni vahel voodis ning tundis kõigest ainult Charunijale omasel moel rõõmu… tagasisaabudes ootas meid üsna pea uus keemiaravi, pärast seda olin omadega päris läbi ega osanud kartagi mis juhtuma hakkas. Järgmisel hommikul ei tundnud Bojar ennast hästi, läksime Bojariga kiiresti kliinikusse, teadamata veel, et 12 tunni pärast olen kaotanud oma suure punase sõbra… babesioosi tõttu. Bojar ei jõudnud ravimit ära oodata, mis saabus paar tundi liiga hilja… Ravimit läks aga meil paar päeva hiljem vaja Monale, kellel ka babesioos diagnoositi. Samal ajal rauges tasapisi Maxi jõud ja kogu selles kaoses kaotasin ka oma pikaaegse sõbra Maxi… järgmisel hommikul sain teada, et babesioos viis endaga ka Faranija Inglismaal… see uudis tundus viimase tilgana ning paar päeva olin ainult pikali. Aga alati saab asi hullemaks minna. Hakkasin taas toimetama ning mulle tundus, et Charunija lonkamine on süvenenud, uuringute alusel said minu kartused kinnitust – edasisel keemiaravil ei olnud enam mõtet ja üsna pea pidin laskma ka Charunijal minna… kelle kohta ei täida kunagi keegi, kes oli kõige säravam Borzoi, keda teadnud olen… kuu aja jooksul kaotasin neli Borzoid. See ei ole kerge. Kuidagi tuli edasi minna. Õnneks oli mul kodus mitmeid Borzoisid, kes samuti suures segaduses olid ja kuidagi oma kohta üritasid leida. Meie seast oli lahkunud nii mitu Borzoid, et allesjäänud olid suures segaduses. Esialgu ei osanud nad enam isegi kusagile magama heita, söömisest rääkimata… nad kõik vajasid mind ja minu tuge et sellest välja tulla… ja mina vajasin oma Borzoisid, et suure murega toime tulla. Me jalutasime lõputult sellel kevadel, vaatasime saabuvaid rändlindusid ja seda, kuidas loodus tärkas. Ning tasapisi hakkas ka meie jõud tagasi tulema.

Hurtade Erinäitus ja Eesti Võitja 2015 olid meie esimesed näitused peale suurt kaost. Charunija poeg Lips võitis erinäitusel Juuniorite BIS-1 ja Charunija tütar Fenija oli Eesti Võitja näitusel paarikümne borzoi seast Tõu Parim. Philadelphian Sabanna sai Eesti Võitjal Kasvatajate konkursil auväärse BIS-2. koha. Ma tundsin, et suudan taas edasi minna. Et minu Borzoid on koos minuga rõõmsad. Edasisel reisil Milanosse Maailmavõitja näitusele sai Mona Klubi Erinäitusel Tõu Parimaks… ma olin taas tagasi, koos oma kaunite Borzoidega. Detsembis 2015 sai Mona Soome Võitja näitusel Soome Võitja 2015 tiitli, olles Parim Emane. Ja nooruke Fenija oli samal näitusel Parim Emane 3 ning sai Soome Serdi. Aasta lõpus sai Danko Vilniuses Intertšempioniks ja LT CH-ks… see kõik oli nii ilus.

m26

# Mona Tõu Parim Milano Club Show 2015

2016. aastal käisime Mona ja Siiliga reisidel Tšehhimaal Brnos ja Poolas Lodzis, kus nii Mona kui Siil said vastavalt CZE ja PL CH-deks. Lisaks sai Siil maikuus Lodzis Intertšempioniks – ka see oli ühe suure unistuse täitumine.

Kuid 2016 kevadtalvel plaanisin ka Monale kutsikaid. Kutsikate isaks valisin Poolas elava Itaalias sündinud Russkiy Azart kennelist pärineva poisi, kelle esivanemad on kuulsatest Põhjamaade liinidest. Mulle meeldis Toti päritolu, tema hea iseloom ja suurepärane hambumus. Kahjuks ei õnnestunud meil see plaan ja Mona ei jäänud kutsikaootele… Küll aga sündis Riias pesakond Siilile ja nende kutsikate üle saab vaid rõõmu tunda. Eestisse tuli koguni kaks Siili kutsikat – Edik Haapsallu ja Nora Tartusse. Teistest kutsikatest üks poiss läks Soome, teine Rootsi; tüdrukutest läks üks Minskisse ja kaks jäid Lätti.

2016. aasta külmal jaanuariõhtul saabus meile matakas borzoipoiss Moskvast Lunnaja Raduga kennelist – Lunnaja Raduga Yaromir Moskovskiy. Izumchiku saamislugu oli keerukas. Izumchiku isa Giacint on kuulsast Solovjev kennelist ning ema Afrodita, Lunnaja Raduga oma aretus, meeldib mulle väga. Kuude kaupa otsisin Izumile peremeest… kuid mitte keegi ei soovinud endale toredat Venemaa noormeest. Niimoodi siis ongi Izumchik praegu meie kõige noorem pereliige. Muidugi Izumchik arvab, et ta tuligi meile ja jääbki meile elama. Niimoodi see oligi saatuse poolt määratud, ainult mina ei teadnud seda…

2016. aastal panin Mona ka teist korda mehele, sedakorda sõitsime Venemaale, Kaliningradi, Rootsist imporditud uhke isase juurde, kellel on palju ilusaid järglaseid. Kahjuks taaskord asjata… Hoidke minuga koos pöialt, et Monale 2017. aastal kutsikad sünniksid…

Kuid ometi sündis 2016. aastal kennelisse pesakond, kus kohtusid omavahel musta stiilse Charo ja punase legendaarse Bojari vered. Omal ajal tahtsin Charole Bojarilt kutsikaid, kuid küll ei olnud õiget aega, siis tekkisid teised plaanid ja lõpuks kaotasin Bojari. Nüüd aga kohtusid need vered pesakonnas, kus kutsikate isaks on Charo kaunis poeg Danko ja kutsikate emaks Bojari tütar Esenija – see on väga emotsioonidega seotud pesakond. Philadelphian Sabanna G-pesakond sündis 02.11.2016: C.I.B. BALT EST LV LT CH EST JCH TLNWinterCupW 14 Philadelphian Sabanna Danko x Philadelphian Sabanna Esenija. Sündis 3 isast ja 2 emast kutsikat. Punane isane Godunov ja soobel emane Gala Gardeia jäid Jelena juurde elama, soobel isane Gurlen sõitis Tartusse, kus ta on kaasomanduses, helepunane Gaia Gracia elab Haapsalus ja punane poiss Gvidon sõitis Soome elama.

m27

# Charunija ja Rufus, 2011 (Foto: Pille Saar)

Mul on olnud nende aastate jooksul mitmeid Borzoisid. Nad kõik on nii erinevad ja igaüks neist on mulle midagi õpetanud. Just aktsepteerima igaühte neist sellisena nagu nad on – ninaotsast viimase pika saba karvani – igaühel oma välimus, kombed ja isiksus, millega arvestada ja mille tõttu oma väärtushinnanguid ja seisukohtasid ümber vaadata. Mul on olnud uhkeid ja võidukaid näituseborzoisid, aga ka lihtsalt koduseid sõpru, kes mingil põhjusel näitustele (enam) minna ei saa. Nad kõik on MINU BORZOID ja sõbrad ning vaatamata võidetud tiitlite arvule või hoopis puudumisele tahavad kõik ühtmoodi pai ja kõrva tagant sügamist. Neil kõigil on oma osa meie elus, nad kõik tahavad tähelepanu ja armastust. Ma tean, kuidas keegi ennast tunneb, mida kellelgi vaja on ja mida keegi armastab… Aeg möödub minu sõprade jaoks kiiremini kui meil, nii näen ikka ja jälle, kuidas pisikesest ulakast Borzoihakatisest sirgub väärikas Borzoi, selleks et varsti vanemaks jääda ning pensionipõlve pidada… ja see on nii ilus ja nii kurb ning ma olen tänulik, kui meile rohkem aastaid on antud koos veeta, et minu sõbrad kõik oma elu etapid saaksid läbida, mitte ei peaks lahkuma noores eas… 10-12 aasta vanune Borzoi on suur väärtus, kellega on seotud pikk etapp minu elust ja palju sündmuseid…

Nagu eelpoololevast pikast jutust selgus, sai kenneli Philadelphian Sabanna aluskoeraks Exlibris Canes Baca Berjozka. Oma kennelis pesakonda plaanides ja paarisid valides otsin sellise kombinatsiooni, millest ka endale noort Borzoid kasvama soovin jätta.  Praeguse seisuga on enamus Philadelphian Sabanna Borzoisid Baca Berjozka järglased, kus kombineeruvad vanad kuulsad Soome ja legendaarsed Inglise vered. Mulle meeldib selle liini elegantsus, uhked suured kuid proportsionaalsed isased ja feminiinsed armsad emased, ilusad pead, hea liikumine ja mis kõige olulisem – nende sõbralik iseloom. Aastaid unistasin sellest, kuidas kenneli teine liin saaks alguse Annuschkast – siin on taga kuulsa Rajalinjan kenneli aretus, kus küll mitmete põlvkondade taga on ikka needsamad vanad Soome vered, aga millele on aastate jooksul juurde lisatud erinevates kombinatsioonides Ameerika Borzoide verd. Selles liini juures võlub mind miskit ürgset, mis teistes liinides on kaduma läinud, need Borzoid on tugevad kuid samas kaunite joontega, nende sõprus ja pühendumus oma peremehele jäägitud. Paraku on aeg nüüd sealmaal, et Annuschka vanuse tõttu enam kutsikaid ei saa. Taas kord tuleb tõdeda, et kõik unistused ei saa teoks. Aga kui erinevate tüüpide ja välimuse juurde tagasi tulla, siis tegelikult on minu jaoks kõige olulisem see, et aretuses kasutataval Borzois peab minu jaoks olema “midagi”, mida tahaks näha Borzois kui tõus, tulevastes kutsikates ja mida tõu arengu heaks üldse omalt poolt anda. Arvan et väga oluline on tervis, välimik, iseloom ja tööomadused kokku. Ideaalset Borzoid ei ole olemas, me võime vaid üritada mingis suunas edasi minna. Kahjuks küll loodus tühja kohta ei armasta: seal, kus midagi ebasobilikku kaob, tuleb ikka miskit uut (ja hullemat) asemele. Aga igal juhul tervis peab Borzoil silmist ja olekust juba kaugele säravana vastu paistma ning minu kaunid lemmikud peavad olema ka toredad ja tasakaalukad kaaslased nii kodus kui ka reisidel. Kuigi Borzoi vajab omaette-olekuks aega, tahab ta ka samavõrd inimese lähedust ja hellust. Minu Borzoid elavad koos meiega kui pereliikmed, neil ei ole omaette eraldi eluruume. Ka seepärast on mulle väga oluline minu Borzoide iseloom ja nad peavad omavahel hästi läbi saama, et kodus olles saaksin nad kõik koos õhtutundideks enda juurde kutsuda. Ma niiväga loodan, et kõik meie kennelis plaanitud kutsikad saavad sündima ja et meil sibavad ka tulevikus aeg-ajalt plaanitud Borzoikutsikad ringi, kellest eriline väljavalitu meie juurde koju liine jätkama jääb ;) Kutsikatega on muidugi tegemist ja muret, kuid nad toovad ka palju rõõmu. Pea kümme aastat, 1995-2004, ei sündinud meil kodus ainsatki pesakonda, kuigi neid oli hoolikalt planeeritud-oodatud päris mitu… Samuti ei saanud Annuschka kutsikaid – selle plaani juures hakkasid iga kord kõik asjaolud ja sündmused risti vastu toimuma ja plaan ei õnnestunud mitte kuidagi. Seega oskan hinnata iga sündinud kutsikat ja arvan, et ühes korralikus pesakonnas võiks kutsikaid ikka rohkem kui paar olla (seda ei saa küll kahjuks tellida). Ja ma loodan ja usun endiselt, et kõik meiel sündinud kustikad saavad endale parimad peremehed ja kodud.

Kui tõin koju  esimese oma vene hurda, siis mulle öeldi esialgu, et ta nimi on Filadelfia. Hakkasin teda Filliks kutsuma. Hiljem tõutunnistusest selgus, et Fill hoopis Frensiswait on. Kuid minu jaoks jäi ta ikka alati Filliks ja Filadelfiaks. Sabale kutsikaid plaanides otsustasin luua ka oma kenneli. Kennelnime otsides oli esimene valik lihtne: Philadelphian Sabanna, kuna esimene borzoi oli mul Filadelfia, tema järglane ja kenneli plaanitud aluspanija aga Saba (Sabanna ). Ja kuigi Saba kahjuks järglaseid ei saanudki, elavad minu esimeste Borzoide  nimed kennelnimena nii  Käpu kui ka ka tulevaste hurtade järglastega koos edasi. Kennelnimi Philadelphian Sabanna on FCI-s kinnitatud 1998.aastal.

Olen Eesti Kennelliidu liige alates 1994.aastast ja Eesti Hurtade Liidu Liige alates 1996.aastast, Lõuna-Eesti Koertekeskuse liige alates 2000.aastast, Soome Borzoiklubi liige alates 2004.aastast.

2013. aastal läbisin ka Eesti Kennelliidu Kasvatajakoolituse.